Turvaliste suhete seminar

„Me pole suutelised elama täisväärtuslikku elu, kui meil puudub lähedane suhe teise inimesega ja kontakt meid ümbritseva maailmaga.“

                            (Harville Hendrix ja Helen Hunt – Imago suhteteraapia loojad)

Erakoolis Läte toimus 28. veebruaril seminar „Turvalised suhted“. Seminari viis läbi suhtenõustaja ja koolitaja Sille Jõgeva, kes on läbinud Gordoni Perekooli, õppinud psühholoogiat ja erinevaid psühhoteraapia meetodeid ning viimati läbinud Imago suhteteraapia baaskoolituse. Nendele koolitustele viisid teda mitte just kõige paremad suhted oma pojaga, kellega nüüd on läbisaamine hea. Sille Jõgeva on väga tänulik oma pojale, sest nendevahelised suhted panid teda otsima erinevaid teid, kuidas läbisaamist parandada ning viisid teda lõpuks imagoteraapia  kursustele.

Seminari alustuseks vaatasime pooletunnist videolõiku Bruce Liptoni  loengust „Alateadlik ja teadlik kasvatus“, mille põhiline sõnum oli, et kuni 6nda eluaastani on lapse aju nö hüpnootilises seisundis. Kuni selle eani laps matkib ja kopeerib oma alateadvusesse teda ümbritsevate inimeste (eelkõige oma lähedaste) käitumismustrid, mis avalduvad täiskasvanuea suhetes oma lastega ning partneritega (eriti just konfliktides, väsimuse ja kurnatuse korral). Kuid täiskasvanul on võimalik kasutada  oma teadlikkust ning lähtuvalt sellest võimalus oma käitumist  teadlikult suunata ning korrigeerida. Teadlikkus hakkab pead tõstma alates 6ndast eluaastast. Peale filmi oli igaühel võimalus avaldada oma mõtteid ja kogemusi seoses saadud infoga.

Seejärel vaatlesime, millised võiksid olla vanemlikud rollid ja sõnumid kuni 6-aastasele lapsele, et temast kasvaks terviklik isiksus. Samuti arutlesime ka ütlemiste ja käitumiste üle, mida vanem lapsega suheldes võiks vältida ning ka piiride seadmise üle. Igal juhul – oma ellu me saame varasest lapsepõlvest kaasa päris korraliku „pagasi“ rahuldamata vajadustest, kaitsetest, kadunud (mahasurutud) oskustest ja kujutlusest, kuidas asjad peaksid käima. Nüüd on juba meie teha, kui palju me suudame kasutada oma teadlikkust, et meis ei käivituks alateadlik programm.

Sille Jõgeva rääkis ka neurooside tekke põhjustest ning sellest, mida me võime nende avaldumisest õppida.

 

Sille Jõgeva sõnutsi on iga suhte kolm olulist võtit:

·         pühendunud suhe koosneb 3 komponendist: Sina, Mina ja meievaheline ruum

(lapsed elavad suhtes, mis on vanemate vahel);

·          me tõmbame ligi paarilise, kes on parim inimene selleks, et saaksime areneda ja kasvada terviklikkuse suunas;

·         konfliktide eesmärk on areng, mis otsib väljapääsu.

Iga konflikti lahendamise puhul on oluline: tahe seda lahendada; üksteise ära kuulamine; oma tunnete väljendamine ning koos lahenduste otsimine. Teema on väga lai, nii et 3 tunniga jõudsime seda vaid veidi nuusutada, aga kel rohkem huvi, see võib kiigata Imago Keskuse kodulehele www.imagokeskus.eu

Karin, Lätte seltsi liige

Vestlusring „Ühe lapse kasvamiseks on vaja tervet küla“

19. jaanuari õhtul toimus Erakoolis Läte vestlusring Martin Tiidelepa juhendamisel, teemaks lapsevanemaks olemine ja kogukonna roll lapse kasvamisel. Martin on 4 lapse isa ja juba 7 aastat tihedalt seotud Aruküla Waldorfkooliga.

 Pille oli toolid kenasti ringi sättinud – see tekitas kohe alguses mõnusa hubase õhkkonna. Teemast huvitatud inimesi oli kokku tulnud umbes 20 ning esialgses tutvustusringis selgus, et neil kõigil olid omad põhjused, miks kohal olla. Kes oma lapsevanemaks olemise tõttu, kes oma töö tõttu ning mõni lihtsalt huvi pärast selle teema vastu. Alustuseks puhusime täis õhupallid ja mängisime nendega. Hiljem andis Martin meile vihje, et see mäng on nagu lapse sündimine ja kasvamine: vanemad annavad küll lapsele elukeha, aga hiljem sõltub selle lapse kasvamine ja arenemine väga paljudest erinevatest teguritest.

Vestlusringist koorusid välja järgmised mõtted:

• Kuni 3. eluaastani on lapse arengus määravaima tähtsusega ema, isa ja nendevaheline suhe. Eriti oluline on see iga turvatunde kujunemisel.

• Ema ja isa roll on tähtis ka lapse vanemaks saades, kuid suurema lapse puhul võiks tema püsivamasse suhtlusringkonda, peale sõprade, kuuluda ka 9-10 temast vanemat inimest. Need inimesed võiksid olla eri põlvkondadest, eri väärtushinnangutega (näiteks vanavanemad, õpetajad, treenerid, vanemad õed- vennad, sõprade isad-emad, mõni hea peretuttav jne.). Kuid mis kõige olulisem, need inimesed peaksid olema rahul iseendaga, s.t. et nad on „nemad ise“. Lapsed suudavad erinevate maailmavaadetega hästi toime tulla ning kogevad nii maailma mitmepalgelisust.

• Hea terve kogukonna tunne tekib, kui koos midagi teha – ehitada, teha käsitööd, meisterdada, koristada, korraldada, laulda, tantsida vms. Ega asjata öelda, et ühtsuses peitub jõud. Lastel on nende arenguteel väga oluline kogeda koostegemise tunnet.

Kust siis leida oma lapsele head kogukonda? Kindlasti on waldorfkool ja sellega seotud inimesed tundnud mõnusat kogukonna- ja ühistegemise tunnet. Kuid võimalus on seda kogukonda ka lapsevanemana ise enda ümber luua, suheldes tihedalt oma vanematega, sõpradega, lapse sõpradega, õpetajate ja treeneritega. Suheldes nendega mitte ainult arvuti ja telefoni teel, vaid silmast-silma ning koos midagi tehes.

Lõpetuseks veel üks huvitav mõte Martin Tiidelepalt: „Koolis käiva lapse vanema tähtsaim roll on oma lapse klassi juures.“ Nii et head tahet endale ja oma lapsele tervikliku küla(kogukonna)tunde tekitamiseks!

Karin, Lätte seltsi liige

massaaži töötoast

2.detsembril kogunesid huvilised perega ja ükshaaval koolimajja, et saada osa algavast massaaži töötoast

Võistlussportlane ja II klassi Marteni ema Monika Alango õpetas massaaži tegemiseks vajalikke põhioskusi:  häälestumist, käte asendeid, massaaži  surve tugevust, suunda ja rütmi ning masseeritava tunnetamist.  Põhjalike jooniste abil värskendati üheskoos teadmisi inimkeha anatoomiast.

Iga õpilase jaoks pühendunult olemas olles said kõik masseerijad Monikalt vahetuid juhiseid ja vajadusel liigutuste korrigeerimist. Tagasisideks  kõlas klassiruumis masseeritavate rahulolev mõmin, kes said masseerija kasvavate oskuste vilju  kohe omal nahal tunda.

Pead segamini aetud, tegid toolil mõnusalt  lõdvestunud masseeritavad paarilisega vahetust ja pääsesid ise kaaslast mudima.

Töötoas osalenud 22 täiskasvanut oskavad nüüd lähedaste turjale, õlgadele ja kaelale langenud pingeid maandada ning ülepingest tekkinud peavalusid vähendada. Ja see on tänapäeva  tempokas elus päris hea oskus.

Aitäh Monikale ja töötoas osalenutele mõnusa õhtu eest!

Viltimise töötuba

Toatäis lapsi ning vanemaid: külalisi ja Lätte rahvast– nii kogunesid isetegijad 23.novembri õhtul, kui tuul katusekive kangutas, koolimajja viltima. Mitme mõtte seast, mida sel õhtul meisterdama asuda, valiti üheskoos välja märgtehnikas lilleprossid.

Õige pea olid kõik tegevusse haaratud. Seebised sõrmed trummeldasid õhulistest villaheide pilvekesi, mis sooja seebivee ja usinate näppude koostöös peagi kuju muutma hakkasid. Vormiti, venitati, muditi, nässutati peopesade vahel justkui pesumasinas keerutades. Soe vesi, külm vesi, soe vesi, külm vesi  - vanutati äsjavalminud vilt veel tihedamaks. Kerti  ja Aeti sõbraliku juhendamise all said märgviltimise töövõtted selgeks ka need, kes tegid viltimises alles esimesi samme.

Valmisvilditud lilleõied kaunistati pärlitega ning seati kuivama.

Üks samm koos Jõuluajale lähemale

Tervis toidust

28.oktoobri rõhuvhalli sügisõhtusse tõi sädet ja vürtsi ökokokk Kaarina Nauri külaskäik Lätte kooli. Toimus vahva loeng-töötuba teemal „Tervis toidust“. Eelkõige kujunes sellest aga mõnus askeldamine köögis hõrgutavate ürdilõhnade sees.
Huvilisi oli palju. Enamus jäid ehteestlaslikult vaoshoituks ning eelistasid paberi ja kirjapulga juurde jääda, aga oli julgemaid, kes said käe sõna otseses mõttes valgeks teha. Lausa kaks meest kolmest olid askeldamas ja see oli mõnus vaatepilt. Aga ka naised ei jäänud päris alla ning andsid oma panuse. Menüüs olid ürdikuklid ja karask, juurde erinevad võided. Tõeliselt isuäratav hõng hiilis vargsi köögist välja ning see meelitas ukse vahele väikeseid uudishimulikke õhku nuhkivaid ninasid, kes teatasid, et nii väga tahaks süüa. Minu arust on see suurim kompliment ühele emale-isale, kui nende tehtu lastes isu äratab.
Ja kui lõpuks oli kannatus juba katkemas, ootamisest ja isu tekitavast lõhnast pea uimane, siis avanes ahjuuks – igaüks leidis enda käte vahel veeretatud kuklikese, murdis tüki karaskitki, täitis taldriku erinevate võietega ja lasi jumalikul toidul keele alla viia.
Päeva tekkis killuke päikest, südamesse rahutu soov tormata kodukööki ja veeta seal mõnusalt ürtide uimastavas hõngus aega. Minul on juba kodused ürdikuklid, karask ja seenevõie tehtud – said peaaegu sama head. Kuigi seltskonnaga kokata on ikka hoopis teine tera!