massaaži töötoast

2.detsembril kogunesid huvilised perega ja ükshaaval koolimajja, et saada osa algavast massaaži töötoast

Võistlussportlane ja II klassi Marteni ema Monika Alango õpetas massaaži tegemiseks vajalikke põhioskusi:  häälestumist, käte asendeid, massaaži  surve tugevust, suunda ja rütmi ning masseeritava tunnetamist.  Põhjalike jooniste abil värskendati üheskoos teadmisi inimkeha anatoomiast.

Iga õpilase jaoks pühendunult olemas olles said kõik masseerijad Monikalt vahetuid juhiseid ja vajadusel liigutuste korrigeerimist. Tagasisideks  kõlas klassiruumis masseeritavate rahulolev mõmin, kes said masseerija kasvavate oskuste vilju  kohe omal nahal tunda.

Pead segamini aetud, tegid toolil mõnusalt  lõdvestunud masseeritavad paarilisega vahetust ja pääsesid ise kaaslast mudima.

Töötoas osalenud 22 täiskasvanut oskavad nüüd lähedaste turjale, õlgadele ja kaelale langenud pingeid maandada ning ülepingest tekkinud peavalusid vähendada. Ja see on tänapäeva  tempokas elus päris hea oskus.

Aitäh Monikale ja töötoas osalenutele mõnusa õhtu eest!

Viltimise töötuba

Toatäis lapsi ning vanemaid: külalisi ja Lätte rahvast– nii kogunesid isetegijad 23.novembri õhtul, kui tuul katusekive kangutas, koolimajja viltima. Mitme mõtte seast, mida sel õhtul meisterdama asuda, valiti üheskoos välja märgtehnikas lilleprossid.

Õige pea olid kõik tegevusse haaratud. Seebised sõrmed trummeldasid õhulistest villaheide pilvekesi, mis sooja seebivee ja usinate näppude koostöös peagi kuju muutma hakkasid. Vormiti, venitati, muditi, nässutati peopesade vahel justkui pesumasinas keerutades. Soe vesi, külm vesi, soe vesi, külm vesi  - vanutati äsjavalminud vilt veel tihedamaks. Kerti  ja Aeti sõbraliku juhendamise all said märgviltimise töövõtted selgeks ka need, kes tegid viltimises alles esimesi samme.

Valmisvilditud lilleõied kaunistati pärlitega ning seati kuivama.

Üks samm koos Jõuluajale lähemale

Tervis toidust

28.oktoobri rõhuvhalli sügisõhtusse tõi sädet ja vürtsi ökokokk Kaarina Nauri külaskäik Lätte kooli. Toimus vahva loeng-töötuba teemal „Tervis toidust“. Eelkõige kujunes sellest aga mõnus askeldamine köögis hõrgutavate ürdilõhnade sees.
Huvilisi oli palju. Enamus jäid ehteestlaslikult vaoshoituks ning eelistasid paberi ja kirjapulga juurde jääda, aga oli julgemaid, kes said käe sõna otseses mõttes valgeks teha. Lausa kaks meest kolmest olid askeldamas ja see oli mõnus vaatepilt. Aga ka naised ei jäänud päris alla ning andsid oma panuse. Menüüs olid ürdikuklid ja karask, juurde erinevad võided. Tõeliselt isuäratav hõng hiilis vargsi köögist välja ning see meelitas ukse vahele väikeseid uudishimulikke õhku nuhkivaid ninasid, kes teatasid, et nii väga tahaks süüa. Minu arust on see suurim kompliment ühele emale-isale, kui nende tehtu lastes isu äratab.
Ja kui lõpuks oli kannatus juba katkemas, ootamisest ja isu tekitavast lõhnast pea uimane, siis avanes ahjuuks – igaüks leidis enda käte vahel veeretatud kuklikese, murdis tüki karaskitki, täitis taldriku erinevate võietega ja lasi jumalikul toidul keele alla viia.
Päeva tekkis killuke päikest, südamesse rahutu soov tormata kodukööki ja veeta seal mõnusalt ürtide uimastavas hõngus aega. Minul on juba kodused ürdikuklid, karask ja seenevõie tehtud – said peaaegu sama head. Kuigi seltskonnaga kokata on ikka hoopis teine tera!