Turvaline kodu ja kogukond

14.septembril toimus Erakoolis Läte vestlusring „Turvaline kodu ja kogukond“, kus saime tuttavaks Eesti Naabrivalve ühingu tegevjuhi Tiina Ristmäega ning Keila konstaablijaoskonna juhi Timo Susloviga.

Igaühest meist sõltub, milline on meie kodu ja selle ümbrus. MTÜ Eesti Naabrivalve tegevjuht Tiina Ristmäe rääkis miks ja kuidas toimub sekkumine – teisele appi minemine. Abi ehk kodanikujulgus on ka see, kui tõstetakse jäätisepaber prügikasti, kui öeldaks lastele, et ärge nii tee ääres mängige, kui olles tunnistajaks liiklusõnnetusel, jäädakse paigale ja antakse politseile ütlusi jne.

Kodanikujulgus algab märkamisest, kui me paneme tähele, et kuskil on midagi viltu, siis me seisatame. See võib olla kahtlane auto, abivajav inimene, osalusveebis arvamuse avaldamine jms. Kui on märgatud ja tähele pandud, siis peaks tekkima soov aidata, paranda. Tihtipeale tähendab see oma tegevuse katkestamist ning millestki loobumist ja kindlasti ka lisapingutust. Küllap teab igaüks meenutada mõnda olukorda, kus me tunnetasime, et midagi oli valesti, aga millegipärast otsustasime mitte reageerida.

Kui me siiski peatume ja otsustame sekkuda, siis on pall nö abiandja kätes, tema otsustab edasise tegevuse ja ka vastutab mingil määral. Tegemist on pigem nö sisemise vastutusega, mitte sellega, mida seadusandlus või ühiskond nõuavad. Sekkumisel peab arvestama, et kui on alustatud, siis tegutsetakse kuni lahenduseni. Seega jäätisepaber saab prügikasti, inimesele kutsutakse kiirabi ja oodatakse ära, kahtlasest autost teatatakse politseile 110 jne.

Tiina Ristmäe tõi ka välja erinevatest uuringutest kokkuvõtvalt viis enamlevinud põhjust, miks inimesed ei sekku, miks minnakse mööda:

• Inimene hindab olukorda kasu-kahju seisukohast – Mida minu sekkumine mulle kaasa toob? Kas ma kannan ise hiljem mingit kahju? Kas ma jään tööle hiljaks? Kas abipaluja on tegelikult kurjategija, kes minu telefoniga plehku paneb ? Kas ma saan vahele minnes ise kannatada jne.
• Situatsiooni ja koha koosmõju – Pimedas aidatakse vähem. Mida rohkem inimesi mingit sündmust jälgib, seda vähem sekkub. Arvataksegi, et siin on nii palju inimesi, ju keegi teine läheb appi. Rohkem aidatakse kenama välimusega naisi ja peaaegu üldse ei aidata mehi.
• Inimese enda hetkemeeleolu – Kas olen rõõmus, kurb, väsinud? Peale väsitavat tööpäeva ja kiirustades lasteaeda lapsele järgi ei ole kerge seisma jääda ja vaadata, kas bussipatuses lamav inimene on joonud üleliia paar pudelit õlut või on tal hoopis mingi terviserike.
• Inimese isiklik kogemus varasema abiandmise või mööda kõndimise, arvamuse avaldamise vms osas - On saadud nn abivajajalt sõimata. Väga loomulik on kartus jääda häbisse või kaotada teiste poolehoidu.
• Kodanikujulgus versus soov mitte segada end teiste asjadesse - Võib-olla satun veel ise hiljem mingitesse pahandustesse. Kui ma sekkun, siis ma pean hiljem võib olla tunnistusi andma, võib olla tahab keegi mulle selle eest liiga teha jne.

Sekkumisel tuleb alati eelkõige tagada iseenda turvalisus, hulljulgus ei ole kodanikujulgus.

Timo Sulsov tutvustas Keila linna kuritegevuse statistikat ja andis kuulajatele oma kontakti timo.suslov@politsei.ee, kuhu kuritegusid ennetavatest tähelepanekutest märku anda. Tiina ütles, et töötades naabrivalve ühingus on tema julgus kasvanud, sest aastatega on tulnud teadmised ning kogemus, et ise appi minnes tulevad ka teised inimesed kaasa.

Täname Tiina Ristmäed ja Timo Sulsovit huvitav õhtupooliku eest Lättes